Eelmises postituses jäi mainimata, et kuna osad rühmad oli kõvasti alatäitunud, siis esimesel nädalal võtsin slaidid kasutusse seal, kus oli 10+ noort. Teistes rühmades rääkisime veidi juttu, tutvusime tahvelarvutiga ja programmeerimisega, kuid asetasime tahvlid kappi tagasi ning siis tutvusime lühidalt WeDo 2.0 komplektidega ning ülejäänud aja lasin vabaehitust teha. Ühes rühmas vaatasime veidi ka Bluebot roboteid ja lasin nendega katsetada.
Teisel nädalal (9.-11 september 2019) võtsin kõigi kolme rühmaga ette siiski teise osa “Tarkvara ja riistvara ning Projekt: Milo” (PDF ja PowerPoint), sest ka see esitlus sobib tegelikult esimeseks sissejuhatavaks tunniks. Kuna olulist infot on päris palju, siis on oluline jagada loengu ja tegevuste osa nii, et noorte tähelepanu püsiks ning samas kõik oluline meelde jääks ja ära saaks räägitud.
Minu strateegia on rääkida ära kõik kuni slaidini neli ja kui harjutuse osa tuleb, palun alles tahvelarvutid võtta, need tööle panna ning harjutus täita. Ülesanne tuleks täita kiiresti ja sujuvalt ning kui kõigil on WeDo 2.0 tarkvara avatud, palun asetada tahvel nii, et turvaline oleks. Edasi selgitan jälle kolm slaidi ning slaidil 8 loen harjutuse ette, julgustan neid kas punkte järjest järgima või iseseisvalt kõik eelnevalt räägitu läbi proovima ning umbes 10 minuti möödudes annan neile 2-3 minutit, et punkt 7 täita ehk kõik projektid kustutada. Alles siis kuvan tahvelarvuti ekraani välja lülitamise palve ning räägime ka sellest, millal on vajalik ekraan ja millal tahvelarvuti välja lülitada.
Räägin väga lühidalt riistavarast ja selgitan, kuidas lugeda skeeme (slaid 10) ning siis võtavad noored ka robootikakomplektid ja ühendavad kontrolleri ja tahvelarvuti. Selgitan ka juurde, et see on vajalik, et programm saaks arvutist kontrollerisse. Kui ühendus on loodud, palun noortel veelkord kõik kõrvale panna, pöörata veelkord tähelepanu mu jutule, selgitan lühidalt, et iga nädal teeme midagi uut ja põnevat ning nende ülesanne on erinevad etapid läbi teha (ehitada, programmeerida, katsetada, muuta, veelkord katsetada jne).
Loen ette harjutuse slaidilt 12 ning kohtumise lõpuni tegutsevad noored iseseisvalt. Tavaliselt leiavad nad ise piisavalt tegevust (teevad võidusõite, ehitavad ümber, katsetavad, proovivad, mängivad), kuid kui keegi kurdab, et on igav, siis suunan nad boonusülesandeid lugema ja lahendama.
Milo projekti jaoks jääb tavaliselt aega 30-60 minutit, väga palju oleneb rühma suurusest ja dünaamikast. Grupid, kus on paar lobamokka, liiguvad paratamatult edasi aeglasemalt ning kahjuks kannatavad ka selle all teised. Isiklikult kasutan strateegiat, kus esimesel paaril nädalal annan hoiatuse vaid noorele, kuid kui septembri lõpuks ei ole noor õppinud end kontrollima, siis saadan hoiatuse lapsevanemale ning kui oktoobris toimub endiselt pidev segamine, siis tuleb karmim hoiatus ehk ühel korral saadan noore huviringist varem minema. Õnneks seda pole vaja läinud, kuid väga lähedal olen küll olnud sellele, sest kui 15 noort ühe pärast peavad kannatama, siis paratamatult tuleb anda mõista, et sellist käitumist ei saa aktsepteerida.
Järgmisel nädalal selgitan täpsemalt, kuidas projekte tahvelarvutis kasutada, kuigi tegelikkuses on noored selle intuitiivselt juba sel nädalal läbi teinud.