Seitsmes nädal (14.-16. oktoober 2019) viib meid vaidlusse, mis eluka ma täpselt ehitanud olen, kuidas kasutada liikumis/kaugusandurit ning võimaluse veebilehe aadressi brauserisse sisestada (PDF ja PowerPoint).
Esimese slaidi juures, enne kui üldse robootikast rääkima hakkasime, palusin igal noorel nimetada üks asi, mis on temast kaugel ning üks, mis on lähedal. Kui see sai tehtud, siis näitasin slaidil, kuidas käsi lähemale liikus andurile ning küsisin, millised plokid selle liigutusega kokku sobivad. Samamoodi kui käsi kaugemale andurist liikus, siis millised plokid sobiksid.
*Plokkide kohta saab lisaks lugeda siit: PDF ja PowerPoint.
Kolmandal slaidil on kaks võimalust – lasta noortel programmid tahvlis teha, et nad pärast katsetaksid või lihtsalt selgitada, mida iga programm teeb. Võib-olla teine variant on parem ning mitte ise ära selgitada, vaid paluda noortel selgitada kõige pealt paaris üksteisele ning pärast terve rühmaga koos lahti selgitada.
Edasi selgitasin lahti leheküljed 4-8, pannes rõhu sellele, et mootor vahetab väga kiiresti ja pidevalt liikumise suunda, demonstreerides enda käega seda. Samuti rääkisin tsüklist ehk kordusest, kuidas kui plokid jõuavad tsükli lõppu, siis toimub hüpe tsükli algusesse ning nii kordub see mitu korda. Oluline on teada, et peale tsüklit saab plokke lisada vaid juhul, kui tsükkel ei ole lõpmatu.
Tobi mehaanika juures pöörasin tähelepanu sellele, et meil on ainult 1 mootor, aga ometi kaks kätt hakkavad korraga liikuma ning rõhutasin, et koonushammasratas on selline, kus hambast on nagu väike tükk ära näksatud.
Kümnendal leheküljel on kõige parem lasta kõigil ise lugeda ning paarilisega plaan teha, kuidas nad koos ja võrdselt tegutseda saavad. Kui noortel plaan valmis, siis soovitan küsida igaühelt, milline on plaan ja kas mõlemad paarilised rahul on. Ei ole erandlik, et võimukam paariline ütleb, et tema ehitab ja teine vajutab slaide edasi ning tagasihoidlikum noor on plaaniga nõus algselt, aga kui tegutsemiseks läheb, siis taipab, et see plaan polnudki nii lõbus.
Slaid 11 võtab ka tavaliselt aega, sest tase on väga erinev. On noori, kes saavad kogu protsessiga kiiresti hakkama, kuid on neid, kes ei leia veebibrauseritki üles. Antud ülesande juures rõhutasin, et rühmaga oleme tiim ning enne ei saa keegi karpe ega tahvelarvuteid, kui kõigil on ehitusjuhend olemas. Julgustasin kiiremaid ja osavamaid teistele appi minema – nii saab kiiremini ja abivalmidus on väga hea iseloomujoon.
Kui kõigil oli ehitusjuhend avatud, selgitasin viimase ülesande enne tegutsema hakkamist. Kuna noored töötavad enamasti kahekesi, siis palusin neil jagada rollid – kes toob tahvelarvuti ja kes LEGO komplekti ning kes hakkab ehitama ja kes teeb programmi (näitasin projektoriga programmi). See, kellel programm tehtud, hakkas peale seda ka ehitama.
Tegemist ei ole kindlasti kõige lihtsamat sorti mudeliga ning juba ehitusjuhendi kvaliteet (jah, ma pole suurem asi juhendite tegija) mõjutab ehituskiirust. Samas tunnen, et noortel on vaja väljakutseid ning kindlasti puutuvad ka edaspidises elus kokku kehvade juhenditega ning see ei tähenda, et IKEA kapp ei peaks jääma kokku panemata 😛